Kui koostatakse edetabeleid maailma kõike hullumeelsematest filmiprojektidest, on Werner Herzogi „Fitzcarraldo” õigustatult alati selles loetelus. Carlos Fitzcarraldo oli Peruu päritolu hulljulge kummiparun, kes otsustas vedada jõelaeva läbi ürgmetsa, et pääseda ligi kautšukipuudele. Ja Werner Herzog tegi loomulikult sama, kui asus filmima tõsielul põhinevat filmi. 300 tonni kaaluv aurulaev tiriti indiaanlaste abiga läbi džungli ning filmi peaosatäitja Klaus Kinski märatses ja raevutses kogu võtteperioodi vältel ja ähvardas lõpuks režissööri ära tappa. Pole siis ime, et filmimisel osalenud kohalikud indiaanlased pakkusid end näitlejat maha lööma, et saaks võtted lõpule viia.

„Fitzcarraldo” on uskumatu džungliodüsseia ooperihullust, kes kavatseb kautšuki eest teenitud rahaga finantseerida ooperiteatri ehitamist džunglilinna Iquitosesse. Klaus Kinski mängitud Fitzcarraldo üritust toetab bordellipidaja Molly (Claudia Cardinale), kes finantseerib auriku ostmis. Suurest jõeretkest võtab osa kirju seltskond: arglik meeskond, kindlameelne kapten ja joodikust kokk. Kui „Aguirre“ näitas Amazonase piirkonda ja selle indiaanlastest põlisasukaid verejanuliste sõjarditena, siis „Fitzcarraldos“ tuuakse kenasti esile nende mitmepalgeline kultuur, mis mõistab isegi valge mehe hullust. „Fitzcarraldo“ on südamlik ja pöörane film suurtest unistustest, visadusest ja ooperi rahutoovast väest.