Godardi 60-ndatele paneb pauguga punkti filmiajaloo üheks suurimaks anarhistlikuks tööks peetav “Week End”. 

Salvavalt satiiriline ja  pööraselt kulgev lugu pärandijahil olevast paarikesest sisaldab taas aukartustärataval hulgal viiteid ajaloole,  kirjandusele ja  kunstile. Ja kindlasti on see film mässulise ja pidevalt inimkonna saatuse pärast muretseva Godardi üks radikaalsematest kriitikatest ühiskonnas valitsevale lodevusele.

Peene ja meisterliku kinematograafiaga filmis vastandab Godard kunsti täiuslikkuse väikekodanlikule labasusele. Kõige efektsemalt peegeldub see minutitepikkuses stseenis lõputuna näivast liiklusõnnetuste rivist kiirteel, kus põlevad autorusud demonstreerivad värvikalt tsivilisatsiooni hukku meie ümber.

Sürreaalselt koomilist ja häirivalt kriitilist kirjeldust sotsiaalsest tagasilangusest, metslusest ja metslasest meie sees võib muidugi vaadata ka kui lihtsalt täiesti hullu põnevikku. Kuidas soovite.

Kui uskuda lõputiitreid, siis on see film ka ühtlasi kogu kinokunsti lõpp.