André on loll. Vähemalt nii ta ise väidab, kuna lasi käest võimaluse õigel ajal kolonoskoopiasse minna. Nüüd seisab ta silmitsi neljanda staadiumi käärsoolevähiga ja olukorraga, kust väljapääsu on raske näha. Ent meeleheide Andréle ei sobi. Ta otsustab veeta järelejäänud aja õnnelikult, absurdselt ja vaid talle omase musta huumoriga. André on inimesena ülimalt loominguline, naljakas ja kohatu ning ta võtab oma missiooniks surra sama kire ja elevusega, mille järgi tema lähedased teda tunnevad. 

Film kujutab André teekonda alates diagnoosi saamisest, ühendades sooja otsekohesuse ja huumori. Intervjuude, kaamerasse räägitud ülestunnistuste ja lummavalt süngete *stop-motion* animatsiooni lõikude kaudu saame ainulaadse ülevaate mehe viimastest aastatest. Samal ajal kasutab André järelejäänud aega selleks, et julgustada teisi olema temast targemad – käima kontrollis enne, kui on hilja. Koos kunagiste koostööpartneritega loob ta kampaania, mis räägib ennetuse vajalikkusest. See muudab tema raske heitluse haigusega võimsamaks sõnumiks kui ükski nendest, mida ta aitas luua oma reklaamikarjääri haripunktis.

„André on loll“ esilinastus Sundance'i filmifestivalil ja pälvis publiku lemmikfilmi auhinna.