Hilises keskeas üksikust ahelsuitsetajast Setsuko Kawashima elu kulgeb üksluises rutiinis, mille igapäeva raamistavad sihipäratu kontoriabilise töö silmakirjalike kolleegide seltsis ning üksikud õhtud suitsupakkide ja õllepurkidega teab-mis-ajast koristamata üksikkorteris. Südamesse hiilivast masendusest ja kaaslase leidmise lootusetusest ei raputa Setsukot välja ka kogemata pealt nähtud enesetapp metroopeatuses, millesse üha enam kalgistuv naisterahvas suhtub stoilise rahuga.

Ühel päeval saab Setsuko telefonikõne oma hüperaktiivselt õetütrelt Mikalt, kes on end registreerinud inglise keele suhtluskursusele ja on nüüd jamas, sest ei suuda selle eest tasuda. Pärast pikka veenmist otsustab Setsuko õetütre välja aidata ja ise kursusele minna, kuid kohale jõudes selgub, et keeltekooli asemel toimuvad kursused räämas armuhotellis ning neid viib läbi üliaktiivne, kuid omamoodi atraktiivne ameeriklane John. Suhtlusbarjääri murdmiseks kasutab John kummalisi võtteid: ta määrab jaapanlastele uued nimed ja riietab nad parukate abil ümber ameeriklasteks, kasutades ka sellega kaasnevat ülevoolavat kallistamist ja lähedast kehakeelt. Setsukost saab ühtäkki blondiin Lucy ning koos sellega plahvatavad vananevas daamis nii uus elujõud kui ka tunded oma õpetaja vastu.

Atsuko Hirayanagi samanimelisel auhinnatud lühifilmil tuginev debüütmängufilm on oota­matuid pöördeid täis tragikomöödia armumise lootusest ja ootusest, mis elus viivad pahatihti absurdini, ja teadmisest, et hoolimata raskustest paistab tunneli lõpus alati valgus.