PÖFF 2018: Üksildased öös

Julio on noormees, kelle sotsiaalsed oskused jätavad paraku soovida. Ta töötab pesumajas ja üritab kliente vältida, varjates oma pelglikkust teiste inimeste riidetükkide taha. Teiste taskutes sorides ja sealt huvitavaid esemeid leides areneb temas aga välja teistsugune pool – teda hakkab köitma võimalus hiilida võõraste inimeste elamistesse, et sealt nende intiimasjakesi näpata. Nii avaneb Julio ees hoopis teistsugune maailm, kus elavad teistsugused ja lummavad inimesed. See maailm on osalt fantaasia ja osalt reaalsus – aga keda huvitab, sest kas kujuteldav pole alati tõelisest parem?

Alex Muñozel õnnestub oma debüüdis arendada lugu sotsiaalselt düsfunktsionaalsest noormehest köitvaks ja kaasahaaravaks linnalooks, mis räägib üksildusest ja võõrdumisest, aga ka romantikast ja mahasurutud ihadest ning miks mitte ka armastusest. Peame leppima tõsiasjaga, et üksildus on tänapäeva elus juba normiks saanud, kuid tänu imelistele kinematograafiavõtetele on lavastaja vorminud Juliost huvitava ja võluva tegelase, kes sukeldub paradoksaalsesse üksiolemisse rahvahulgas ja oma leidude keskel. Sujuv kaameratöö ja täiuslik muusikaline taust muudavad selle linateose puhtaks poeesiaks ja armastuse otsinguteks. Kuid kas see õnnestub ka leida?

Javier Garcia Puerto