PÖFF 2018: Tere, Arsi!

Naine ja mees lamavad kõrvuti voodis. Kes nad on ja kuidas nad teineteist tunnevad? Ühest vastust sellele ei ole ja see teebki kogu loo huvitavaks.

„Tere, Arsi!“ on film, mis ei tohiks mõjuda, aga ometigi mõjub. Suurem osa tegevusest leiab aset autos – needsamad naine ja mees sõidavad kahekesi ringi ja vestlevad. Nad räägivad kõigest ja mitte millestki, jutustavad teineteisele lugusid iseendast ja ajast, mil seda teed, mida mööda nad sõidavad, veel olemaski polnud. Sest mida muud ongi üks inimene, kui mitte palju väikeseid ja suuri rääkimata lugusid? Keerulisemaks läheb aga asi siis, kui rääkida tuleb oma tunnetest. „Tere, Arsi!“ on paeluv ja õrn mõtisklus naiseks olemisest ja suhetest ning elust üleüldisemalt.

Oria keeles filmitud „Tere, Arsi!“ on režissöör-stsenarist Sambit Mohanty esimene ja kahjuks ka viimane film (Mohanty suri 2017. aastal, kui film oli alles lõpetamisel). Siin on tunda igatsust mineviku järele ja püüdlusi leida teineteist üles olukorras, kus tehnoloogia ja tööstuse areng sunnivad meid aina rohkem endasse kapselduma. Me kuuleme filmis pidevalt looduse helisid, aga loodust ennast näeme harva. Seal, kus varem laius mets, on nüüd tehas ning aina uued ja uued teed.

 

Liisi Rohumäe