Film räägib 2002. aastal oma tegevuse lõpetanud tarkvara- ja elektroonikaettevõttest nimega General Magic. Majandusajaloos nõrgematele võib säärane lühikirjeldus tunduda igavaimast igavamana, kuid tegelikult on see tempokas dokumentaalfilm millestki palju suuremast – see on lugu inimkonna suhtest tehnoloogiaga ning sellest, kuidas ettenägelikud ideed ja unistused võivad vormida tuleviku reaalsust. „General Magic“ on film inimestest, kes nägid minevikus selgelt tulevikku ning püüdsid oma kogetud ideid vahendada ka teistele, isegi kui selleks polnud veel täielikku valmisolekut.

„General Magic“ on film ühendavast puudutusest, kuidas ühe õrna näpuviipega olla kontaktis teise inimese ja võibolla kogu maailmaga. Toona enne üleilmse internetivõrgu loomist kõlas see utoopiana, kuid tänapäeval on see võimalus nii kättesaadav, paljude inimeste sõrmede all, väga suure osa ärkveloleku ajast. Õnneks sattus seda Silicon Valleys koondunud seltskonda toona filmima ka režissöör Tony Hoffman, kes jäädvustas suure kirglikkusega olulise tükikese meid kõiki ühendavast ajaloost. Tema salvestatud materjalidele said toetuda ka selle filmi loojad.

Filmis on teatud mõttes äratuntavaid paralleele protsessiga, mida aastaid tagasi elas läbi ka Arvo Pärt oma uut helikeelt otsides. Helilooja ei teadnud tol ajal isegi, kuidas see muusika peaks kõlama. Oli tunnetus, et ta on jõudmas millenigi, aga mis see on ja mis sellest saab, jäi veel tuleviku maailma otsustada ja vastu võtta.

Filmi „General Magic“ ühes murdepunktis kõlab mõneminutiline lõik „Fratresest“ tšellole ja klaverile, mis võimendab dramaturgiliselt loo üht sügavaimat kuristikuhetke.

Kaarel Kuurmaa