Sõpruse kirjanduskonkurss 2018: Tere, Arsi!

ERIPREEMIA
kõige sidusam ja terviklikum tekst

Autor:
Kristin Issak


Tere, Arsi!

Talv on viimaks ka siia piiri taha jõudnud. Külm on naha all ja südames - kardan, et võtab mu metspirnipuu ära. Selle puu taga oli kord üks mets, mäletad? Sellest on ainult metsikud väljad järel. Nüüd uinub seal tuulte tahutud maa ja oi, kuidas see tuul lõikab. Vahel meenuvad mullused kuumad suveööd ja vee puudutus, aga nüüd on kõikjal jää, jää, jää. Eks tuleb varsti see ohtlik sõit ette võtta ja linnas ära käia, muidu hakkab nälg veel takkaotsa näpistama. Maal on nagu on, viimane pood pandi novembris kinni. Püha hirve tapmine ei tule muidugi kõne alla. Sel oleks üks äärmiselt ebamugav tagajärg, pealegi on mu pärijannad kategooriliselt selle vastu. Hirv jääb. Pean käsi südamel tunnistama, et olen ihust ja hingest kurnatud. Iga mööduv päev on justkui üks pikk hunditund ja mind närib selline vastik tunne. Nagu oleksin hukule määratud või miskit.

Vähemasti ei ole ma üksi. Eia jõulud Tondikakul läksid kenasti. Nüüd oleskleb ta siin, lappab kellegi Christian Diori visandeid ja räägib mingisest moetööstuse ülestõusust. Mina istun köögilaua taga, kratsin lõuga ja kirjutan. Kasper ja Emma lähevad aardejahile või mingit geopeitust mängima. Pelgan veidi. Eia muidugi ütles kohe: ära muretse, nad ei jõua jalgsi kaugele. Nojah. Ega nendega midagi juhtuda saa, Gordon ja Päddy longivad ju kaasa. Neil on teravad ninad ja nägemine veel võtab. Lucky aga jäi kevadel hirmsasti põduraks ja heitis Lembri Uudu aida kõrval hinge. Kaks tundi otsisin teda mööda küla taga, enne kui viimaks üles leidsin. Kahju oli. Pisematele ütlesin, et läks koerte saarele. Kasperi ja Emmaga on juba keerulisem. Muudkui “Kärva maha, paps!” ja “Tšill!”

Külaelu on kuidagi uimaseks jäänud, ega siin midagi põnevat küll toimu. Baarijutud Schumanniga pole enam need, mis varem. Kaua sa ikka selle vana Nipernaadi seikluseid kuulad, see plaat teeb juba teab mitmendat ringi. Mis veel? Ernest ja Célestine valmistuvad talveks. Ikka veel, nagu nad ei teaks, et talvelugu on juba alanud. Muideks, see maja, mille Jack ehitas, see on nüüd hoopis ära lagunenud. Mine ja vaata ise, kui siia satud. Ma ütlesin talle kohe, et kui vundamendis on praod, ei anna seda pärast enam kuidagi lappida. Isa Guy sai omale uue noviitsi. Kuuldavasti on kollanokk, aga külarahvas pidavat poissi tagaselga Põrgu Jaaniks kutsuma. Ajab muigama küll, olevat kange napsitaja. Neid armulaualisi jääb iga talvega vähemaks, vaevalt see värske veri siin enam midagi muudab. Välispidine inimvoog on ikkagi suurem. Perekond Pittide tsirkus kolis ka lõpuks linna ära. Õige kah, mis neil köielkõndijatel ikka siin teha, eriti talvel. Eks neid jooksikuid ole muidugi veel, Eia kunagine klaveriõpetaja, Ága või mis ta nüüd oligi, elavat nüüd kuskil soojal maal, kas siis Portugalis või Brasiilias. Naabri-Mihkel veetis kolm päeva Quiberonis ja jäigi sinna. Mina ei lähe kuskile. Jään siia suve ootama.

Elle’i matusest saab nüüd aasta. Elle, see fantastiline naine. Rääkisime ikka, et see siin on meie õnnelik lõpp, aga läks nagu läks. Timuka käest ei pääse keegi. See palavik ja üldse kogu haigus, see oli nagu mingi vääramatu jõud, hävitav ja lõplik. Lõpu hakul oli ta justkui vaimust vaevatud, kas mäletad? Ja siis… vaikus. Nuga südamesse. Vahel näen teda unes. Õigemini on ta kui ilmutus, tuleb öö varjus ja ütleb mulle: sind polnud kunagi siin. Mida see tähendama peaks? Kuidas ei olnud? Olin ju…? Ma ei tea enam. See pimedus hakkab ajudele. Vahel mõtlen, mis siis kord saab, kui ma ei jaksa. Ole hea, tule teinekord läbi, vii Elle’i hauale mõni lillgi. Haletsust ma ei taha, aga tore oleks sind lihtsalt näha. Pea vastu.

Armastusega,
Vincent

 

Rohkem infot Sõpruse kirjanduskonkursi kohta