Sõpruse kirjanduskonkurss 2018: Kronofoobia

ERIPREEMIA:
parim luuletus

Autor:
Tähte Paalaroos

Kronofoobia

Tahan ajaga mängida
situatsioonikomöödiat
mängida Stalini surma
omada unelmate impeeriumit.
Kehastun koristajaks
pühin tolmulapiga kokku
koidiku lubadusi
kisun kapist välja
selle lõputu poeesia,
mis on ajaga muundunud
ajaks.
Jah, olen kollanokk
kollaste hammaste,
nahatooni,
mõttemaailmaga,
kuid kollane on keelatud,
keelatud SELLES mängus,
mida mängin.
Sellegi poolest on aeg
fantastiline naine,
kohutav konkurent
...kui sa vaatad eemale
annab sõja,
külma sõja
peegeldab su ihu
ning just see ongi kõige valusam
nuga südames
(süda ehk võõrkeha)
ning olles siiski naine
karjub ta su sees su peale
„Tüdruk keda ei olnud“.
Vaikus.
Aeg läks.
Milline pääsemine,
tema kord on peitu pugeda,
kuid mina tean,
ta peidab ennast teisele poole lootust
tundesse
ekstaas...
unustan tihti ära, et olen siiski
koristaja,
tolmurullide klaveriõpetaja,
„jookske, alasti vampiir tuleb“
karjuvad need idioodid,
kui tolmulapiga tantsides nende poole liigun.
Teen tööd ihust ja hingest,
kuigi hinge mul pole
kinkisin selle ajale
kui koos oma kollaste hammaste
ja temaga
kollases allveelaevas
armastust
(mängisin).
Ta võttis mu õnne kaasa,
aga see on aksepteeritav
nüüd elab ta vähemalt
õnnistatud maal
jättes mulle kaks varianti
uju või upu.
Uppusin
vee puudutuses
veepuuduses,
mis seal ikka teha,
võta või jäta,
eks see ajaga mäng
ongi üks paras
ekstaas.

 

Rohkem infot Sõpruse kirjanduskonkursi kohta