Sõpruse kirjanduskonkurss 2018: Kõrgeauline W

ERIPREEMIA
kõige ohtramalt filmipealkirju sisaldav tekst

Autor: Kristjan Kuusiku

Kõrgeauline W,

Lubasin kirjutada Teile sagedamini. Koidiku lubadus on hämariku pettumus. Tuulte tahutud maa lumised veebruari teed ilmestasid Te kõnnakuid mu viimase kirja lugemise ajal, suvi oli hell nagu reede laps ning sooja sügise järel eksleb november nagu tundmatu sõdur Te koduõuel, seljas vettinud sinel. See kirjutis jõuab Teieni ehk siis, kui detsember va ämblik Te ümber uut talvelugu punub. Ehk koorub sellest kirjast mõistetav ja andestatav seletus sellele, miks nii kaua kestis mu vaikus. Üha enam näib mulle kui vääramatu jõud asjaolu, et oleme ihust ja hingest sotsiaalsed loomad, kuid leiame end pahatihti kui üksildased öös. Armastuseta oleme murtud lilled, huntide vabadus on meile suletud ruut. Tükk aega uitasin teispool lootust, kuid siinsed metsikud väljad kosutavad hinge. Kui ma ei jaksa, tulen siia. Istudes keset avarat loodust varjus, mida lahkelt osutab võimas metspirnipuu, taamal kõrguv mägi rahu vardjana mu üle valvamas, leian endas selgust, et kaine mõistusega siin toimunu paberile kirja panna.
Eelmise kirja lõpetasin paadimeistrite töö kirjeldusega. Paslik oleks nüüd alustuseks mainida, et oli kord üks mets, metsatukk õigemini, kuid sellest sai Ahto unistuste jaht. See oli töö vene moodi, mehed tugevad nagu Kamtšatka karud. Usuti, et slaav, kel sõnu suust rohkem välja ei kanguta kui vaevalised “mina olen Gagarin” (mainisin teda eelmises kirjas) on kõiges kollanokk, kuid mine ja vaata, paadiehitust mõistab hästi. Pühenduseks tuultele, mida Ahto ainsaks edasiviivaks jõuks peab, andis ta paadile nime Holy Motors. Esimene suurem siht on Portugal, seejärel veedab ta kolm päeva Quiberonis. Pärast seda läheb ta tutvuma, kuidas tropikalism tänapäeva Brasiilia kultuuripildis kajastub, suurim väljakutse saab aga olema näost näkku mõne Piripkura hõimu liikmega kohtumine. Lõuna-Ameerikas kavatseb ta ka maailma võimsamad teleskoobid üle vaadata. Jericó päevade lõputu kulg, ennustas ta, võib teda pikemat aega taas paigal hoida. Arvatakse, et ta on vaimust vaevatud, elades nagu muretu rännumees Nipernaadi. Usun, et ta on inimesest inimlikum. Keegi ei tea, mis ootab järgmise kurvi taga, kuid tema ei pelga uudistama minna. Uju või upu, meeldis talle öelda. Tema ujub. Tuult talle tiibadesse, õnn kaasa!
Eestlane lahkus, asemele tuli uus, seega meid kaasmaalasi on siin ikka neli. Tava kohaselt sai uustulnukas kohe ka hüüdnime. Mässav Kirurg elas varem Suur-Sõjamäe tänaval õnnelikku pereelu. Arsti maailm purunes, kui selle maailma süda löömast lakkas ja tema tütre Kusama lõpmatus endale võttis. Pisut leidis ta rahu dokfilmist, mille nimitegelane Vello Salo igapäevaelu müstika ta jaoks talutavaks muutis. Tundub aga, et ainus, kes suudab tormi temas vaka all hoida, on Tõnu Kõrvits. “Lageda laulud” kostub tema toast igal õhtul. Tragöödiast ta ei räägi, ainult sellest, et ta elu on õuduste ekspress. Ta lubas pühendada lahkunule raamatu, mille tööpealkirja juhtusin tahtmata nägema. “Väike tüdruk, kes armastas tuletikke”. Tekkinud kujutluspilt tõi kaasa vertigo päevadeks. Tunnen talle sügavalt kaasa.
Siingi peeti vahepeal matus. Salapärane samaaria tüdruk Holoni linnast kuuletus teispoolsuse kutsele. Saatuslikuks sai talle ohtlik sõit öisel teel. Kolm reklaamtahvlit linna servas on juhtunu ainsad tummad tunnistajad. Talitus oli pühalik, matuselised nagu armulaualised. Kalmule istutati tuliliilia. Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle. Kõik matmispaigad on kommuuni tavade järgi puude kõrval, et nende juured hoiaksid lahkunut edasisel rännakul. Matusel viibivat rahus lindu peetakse heaks endeks – linnud mõtestavat nii lahkunu elu. Kadunu kohta ei teata midagi peale tema päritolu. Meil pole kaotusest kedagi teavitada, seetõttu sai ta matuste järel hüüdnime Tüdruk, Keda Kunagi Ei Olnud. Kõik teavad aga, et tema surmaga kaotati enam kui elu. Tema salapärane kurbus puudutas kõiki. Sellest räägitakse legende nii kaua, kui see kommuun tegutseb. Müütide ja legendide kohta öeldakse siin lõputu poeesia, kuna nad ei lakka eal.
Mihkel alias Timukas täidab nüüd väga vastutusrikast ülesannet. Talle usaldati igakuine püha hirve tapmine. Rituaal leiab aset kohas, mida tuntakse kui Neitsiallikas, sest maast sünnib siinsete uskumuste kohaselt elu nii nagu Neitsi Maarjast sündis Jeesus. Eelmise kohusetäitja, isa Guy, mureks sai, et tema baarijutud Schumanniga, kõrtsmikuga, tihti pikale venisid. Viimased loomad, kes tema käe läbi langesid, ehkki püha vee puudutus neile osaks oli saanud, ei toonud kogukonnale paljuoodatud viljakust. Värske veri tähendavat, et saab õnnistatud maa, kuid ikaldus vaevas juba kuid. Taevas vaikis, justkui oleks lahti võetud seitsmes pitser. Isa Guy’le andestati palju, kuid tema tervis ja meeleolu üha halvenesid – ellusuhtumiselt oli ta lõpuks nagu poeet Leopardi. Kõigel on piir ja üle piiri astus usumees sellega, et kritseldas kõrtsi seinale sõna Yomeddine. See oli solvang kogu kommuunile. Arvati, et vanemate kogu talle enam võimalusi ei anna, kuid haletsus võitis. Ebamugav tagajärg oli siiski vältimatu – oli ta ju ühtäkki persona non grata. Rakendati iidset tava. Aegade hallist pärit pakt maaga näeb ette, et eksinu saadetakse eksiili ning hingeline pääsemine ja kogukonda naasmine saab juhtuda vaid siis, kui tema kõrvu on paitanud puu laul. Pool aastat pole temast kuuldud ega teata, kas ta lahkus jäädavalt või üritab kuulata looduse häält. Mihkel on uue ametiga rahul ja taevas näib taas meid kuulda võtvat.
Jaan sai uue hüüdnime Põrgu Jaan. Ehkki ta oma minevikku kiivalt varjab, on tema detailsed teadmised kaevandamisest ning pidev kiidulaul kaevuritele veennud enamust, et ta isegi maa-aluse tööga tegeles. Donbass paistab ta elus suurt rolli mängivat. Vahel kostub öösiti ta toast karjeid “Auk nr 8! Kiiresti! Aidake!”, justkui näeks ta sama luupainajalikku und üha uuesti.
“Raisus!” Lugu toidu raiskamisest algas just sellise karjega, kui hommikused koristajad Gordon ja Päddy (Christopher Robin ja Karupoeg Puhh – nad on sama lahutamatud) ühel pühapäeval toidusahvrit korrastasid. “Idioodid!” kajas järgi. Raisatud munad ja mandariinid – Ouaga Tüdrukud ehk kolm neiut Burkina Faso pealinnast olid toidusõda pidanud. Nende elu oli pidu, kuid kuni nad ettenähtud töid tegid ega rikkunud ühisvara, vaadati sellele läbi sõrmede, noored ikkagi. Ka oli ombudsman leebem. Uus ombudsman Albert Guibord astub lahingusse esimesel võimalusel. Tema ametiaja alul arvasin ta Mandžuuria kandidaat olevat, kuid õnneks ei pidanud see paika. Jutt pahandusest levis kulutulena ja Alberti kõrv oli terav kuulujutte tabama. Mis tehases leidis aset küll Alberti leiutamine? Tema taju toimib kordades paremini kui teistel. Kui kuskil on midagi toimunud, on ta esimesena jaol, silm-kõrv-nina tabamas kõrvalseisjatele püüdmatut, nagu üliinimene või robot. Ka temast saab legend – küborgid-kangelased ei sure iial. Nii ta ka süüdlased tabas. Võta või jäta, öeldi neidudele. Nad võisid lahkuda või jääda kommuuni, kuid karistuseks loovutama isiklike asjade mugavuse kolmeks kuuks. Nad võtsid. Kui aga asjadele järgi mindi, selgus, et noorukid olid väärtusetud poevargad. Nende toast leiti külmakast, sees kõrges hinnas jää, mis poleks tohtinud seal olla. Albaanlasest poepidaja Lorik vandus käsi südamel, et ei ole neidudele seda müünud ega kuidagi lubanud. Loriku sõnades ei kaheldud, ta oli kohusetundlik. Hüüdnime Dogman sai ta, sest koerte saar, hulkuvate penide redupaik, on ta südameasi. Olgu või öine tõus, vajadusel on ta teel sinna. Avastuse järel tüdrukuid enam ei leitud. Tagaotsijad saadeti välja, kuid meie uskusime, mina ja Lorik, et jooksikud jäävad tabamata. Meil oli õigus. Üks nobenäpp taskuvaras oli meie seas veel. Inuit Ága märkis kõik oma pisivargused päevikusse, millele oli andnud nime “Minu elu Tsukiinina” (Tsukiiniks hüüti teda, kuna see vili ta lemmik oli). Ta kirjeldas ette ka oma viimast vargust. Ta päevik leiti sealt, kus varem oli olnud Lorikule kuulunud Sei Shōnagoni “Padjaraamat”. Albert lohutas albaanlast: “Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele.” Siiski jäi Ága tabamata.
Hindu Kejal tuli kapist välja. Selgus, et puukoorde, mida ta ketiga kaelas kannab, on kraabitud “Saša oli siin”. Aleksandra (üks neljast naisest, kes kunagi aasta siin veetsid ning hüüdnime Gerassimovi Naised said Narva tänava järgi, kust pärit olid) oli tema suur armastus. Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus oli päev, mil ta kaotas elu tähtsaima võitluse ja tema mänedžer Elis temas pettus, kuid tema leidis armastuse. Saša armastas Kejali ka, kuid polnud nõus, et see varjatud peab olema. Kejal kaotas võitluse endaga, arana kaotas armastuse. See oli armastus viimasest pilgust, ütles ta, sest Sašale viimast korda silma vaadates ja eksimust mõistes tabas teda kõrge palavik. Tagasivaates on hirm tema jaoks nagu mäed, mida polnud. Ta lootis, et kapist väljununa ei tunne ta end enam kui võõrkeha, kuid need mõtted olid vaid värvilised unenäod. “Sind polnud kunagi siin”, väidab ta endisele minale, kuid ei suuda raputada peast noori indialasi, kes peavad endale diskrimineerimise hirmus päevast päeva ütlema: “Oled kustutatud.” Soovitasin tal olla nagu Donna Haraway, lugude vestamine maiseks ellujäämiseks eeskujuks võtta. Goodiepali võrrand ütleb, et mida kaugemale sõnum ajas ja ruumis levib, seda rohkem väärtust on selle sisul. Kejali lool on sisu ning oluline sõnum paljudele ning soovitasin tal seda jagada. Ta kirjutab parajasti raamatut  “…kui sa vaatad eemale” sellest, kui oluline on vaadata endasse.
Suvel saalis siit läbi paras inimvoog, kes ootasid, et siin on ees unelmate impeerium: norrakas, kellelt oli elu mõtte röövinud Utoya, 22. juuli tragöödia, sakslane Winzenburgis asuvast külast Klump, kelle südant vaevab e-jäätmete tragöödia, kambodžalane, kes teeb teavitustööd, et Kambodža kevad inimestele korda läheks, noviits Vatikanist, kes polnud rahul sellega, et meil on paavst kogukonnas. Nagu rändlinnud, peatus meil juunis perekond Pittide tsirkus. Rumeenia trupp lahutas soovijate meelt kolm nädalat. Suurima aplausi osaliseks said köielkõndija ning akrobaadid, kes justkui eirates gravitatsiooni kümne meetri kõrgusel imevigureid tegid. Menukad olid ka trikke oskav supermerisiga ning rohelised kassid (sic!) Whitney ja Lucky, kes esitasid lastele mõeldud päevaprogrammi “Paharet rebane ja teised lood”. “Kägistaja vs kägistaja” nime kandis jõumeeste Sugar Man ja Tekiri Ime etteaste ning Pittide stand-up rutiin “Sekspert kuuleb!” naerutas labaste naljadega. Mulle sai sümpaatseks poliitiline situatsioonikomöödia “Blackkklansman: Must mees klannis”, mis oli ülejäänud materjaliga võrreldes ootamatult terav. Õnneks ei läinud läbi Pittide poolt algatatud kepphobuste revolutsioon meie treeningsaalides.
Lubasin kirja alguses pajatada oma südamest, kuid teinud olen kõike muud. Uskusin viimse valu järel, et mina ei kuku, mina jään ellu, kuid siis tulid sina, Anna. Elu on rodeo. Lugu on seotud ühe veidra itaalia perekonnaga: juulis seisis kommuuni vastuvõtus aristokraatliku suguvõsa viimane vürst, lahutatud pereisa ja kommunist, kelle jaoks suurim ajalooline tragöödia oli Stalini surm. Isast vasakule jäi tema vend, paremale pärijannad. Vürst on kirjandusteadlane ja kriitik, kes teenis kodumaal Cervantese-vaenulikkusest tulenevalt tuntuse kui mees, kes tappis don Quijote. Tema vend on klaveriõpetaja Lazzaro Diamantino. Tema jaoks oli 60ndate hipiliikumine mäss, mis ei unune – mõneti elab ta sama mässu veel praegugi, tõeline Marsi põlvkond. Eestlastena on meile maltsvetlastest saati oluline müütilise valge laeva ootus, biitlite ajast on tema veendunud, et kord tuleb kollane allveelaev. 80ndatel sai temast filmitöötaja. Teda võlus Klaus Lutzi universum oma eksperimentaalsusega, tema enda resümeed aga ei ilmesta muud kui üks lühifilm tapmisest. Vürsti tütarde Elle ja Giovanna emme olevat näinud ränka vaeva, et saada endale nende hooldusõigus, kuid ta ei hoolinud neist, tal oli lihtsalt vaja võita. Lapsed jäid siiski isale. Noorem tütar Elle kannatab haruldase haiguse kronofoobia käes. Mehelik välimus tagas talle hüüdnime Inetu Pardipoeg. Giovanna (ta eelistas Annat) saabus nagu moetööstuse ülestõus, seljakotis Christian Diori visandid, seljas McQueen ning jalas Christian Audigier alias VIF, kelle mõlema suur fänn ta on. Esimene pilk talle ja oli selge – ta on nagu Westwood: punkar, ikoon, aktivist. Milline fantastiline naine, mõtlesin endamisi ning avastasin end salamahti piidlemast, mida mehed kannavad, kartes kellegi silmatorkavuse korral ise tagaplaanile jääda. Katkendlik inglise keel lõikas õhku. “This is home”, kostis õnnelik Lazzaro hetk enne, kui minust paremal viibutas üks sõrm vürsti jalgade poole ja kile hääl hõiskas: “Sissetungija!” “Seltsimees laps, milles mure?”, kõlas õrritav vastus. Mina taipasin. Vürsti jalanõud olid kollased. Kollane on keelatud iidsete uskumuste tõttu – päike ei tohi arvata, et keegi üritab tema kohta üle lüüa. Vürst loovutas oma jalanõud jonniga. Algas külm sõda Giovanna isa ja kommuuni vahel. Elagu skandaalid ja kollased sandaalid, mis muud oskan selle peale kosta. Neile loovutati suur maja, mille Jack ehitas. Nemad ei mõistnud, et selles oli rohkem pahatahtlikkust. Jack polnud kuigi osav meister.
Juhatasin nad majja ja kirjeldasin neile üldist eluolu põgusalt. Esimese asjana riputas Anna oma toa seinale maali ja akende ette kardinad. Maal oli Rai Raghu raamimata portree. Kardinate kangas oli siidine. Muusikast on talle südamelähedased Queeni “Bohemian Rhapsody” ja Rootsi räppari Yung Leani edulugu. Dokfilm “Mele Murals” süütas temas kire tänavakunsti vastu. Kirjanikest on ta lemmik Dovlatov. Ehkki ta hing särab, elab ta justkui eimiski ülistuseks. Anna sõda on tema enda vastu. Seda adudes pidin ometi mõistma, et armumise korral olen hukule määratud, et ees ei oota mitte õnnelik lõpp, ekstaas ja katarsis, vaid nuga südamesse. “Ole valvel!”, kordasin endale. Armusin siiski. Ta oli mu naha all. “Don’t look now”, lausus ta kord, kui oli hunditund ja kui ta lubas pilgu endale pöörata, seisis mu ees nagu ilmutus, nälg silmis, alasti vampiir. Kuulvalgel peegeldav ihu näitas mulle mu ihasid nagu peeglis. Kuumad suveööd olid mao embus. Ühel päeval kuulsin Nokia mobiiltelefoni lugu, seda helinat Tárrega valsist. “Tere, Arsi!”, kuulsin Anna hõiset. Kui seejärel talle lähenesin, lugesin ta silmist: “Ära puutu mind.” Mõistsin. Tema vana rootsi armastuslugu süttis taas. Mehetapja süütu vari on temasugune naine. Armastus pole delikatessid neile, kes on järelnoppijad ja mina usun, see on saatanakeedus.
Prantslased Ernest ja Célestine valmistuvad jõuludeks juba. Kas sel aastal veedab Eia jõulud Tondikakul või ootavad teda Muumid ja Talvine imedemaa? Kirjutasite Maltal viibides, et Kasper ja Emma lähevad aaretejahile. Oli see korallijaht? Vahel mõtlen, et nende sekeldused on kui mõni Astrid Lindgreni rääkimata lugu. Kuidas edeneb Lembri Uudu eluloo kirjutamine? Mis on see salajane Florida projekt, mida põgusalt olete maininud? Rääkige kõigest ja teadke, mind hoiab Te sõprus.

Armastusega, Vincent

P.S.: Põrgu Jaan avanes ja on nüüd Orpheus. Kirjutan pea lähemalt.

 

Rohkem infot Sõpruse kirjanduskonkursi kohta