Sõpruse kirjanduskonkurss 2018: Katarsis

ERIPREEMIA:
poliitilise alatooniga teksti eest

Autor:
Heneliis Notton

Katarsis

Tõusen hommikul nagu alasti vampiir. Palavik on kadunud. Aknast paistavad mäed, mida kunagi polnud. Südames on auk. See on juba auk nr. 8. Naha all on nälg elu järele. Tõmban selga kanga, mis on parim. Kõik teavad seda, sest üks kriitik oli seda kiitnud. Mina ei ole enam nii kindel. Moetööstuse ülestõus seisab alles ees. Aknast mulle vastu vahtiv metspirnipuu ei kanna enam ammu vilju.
Väljas on tuulte tahutud maa, mille rahvas on vaimust vaevatud. Meie uus president on kui muretu rännumees, kes lihtsalt lucky oli. Baarijutud Schumanniga viivad järelduseni, et me oleme Marsi põlvkond, kes ei oskagi rahul olla. Meie jaoks on see kõik üks e-jäätmete tragöödia, mille pärast peab meie põlvkond koristajana teenima eelmist Holy Motorsi generatsiooni. Millega oleme teised järelnoppijad ja mina selle ära teeninud? Maailma süda on paigast nihkunud. Meil võivad olla küll maailma võimsamad teleskoobid, kuid iseennast me nägema ei ulatu. Mine ja vaata ise! Isegi Põrgu Jaanil on hirm selle traagilise situatsioonikomöödia ees.
Kõiki huvitab, mida mehed kannavad ja kes meil on paavst. Pärijannad plaanivad juba enne püha hirve tapmist tagasihoidlikke matuseid. Me kardame sissetungijaid, kes inimvoona üle piiri tulevad, kuigi ise oleme võõrkehad omal maal. Töö vene moodi on endiselt au sees, aga vene moodi töötegijad on sobimatud. Väidetavalt on nad kõik poe- või taskuvargad.  
Meie uskusime kunagi, et kõik läheb lõpuks hästi, kuid idioodid hüüavad: “Anna sõda!”. Sellest eimiski ülistuseks peetavast sõjast on saanud mäss, mis ei unune. Käimas on korallijaht, kuigi korallrahud on kliimasoojenemise tõttu ammu Bermuda ruutu haihtunud. Eia jõulud Tondikakul on võrreldavad jaanipäevaga ning muumid ja talvine imedemaa on ammu metsikutel väljadel ühtlaseks sopaks sulanud.  Christopher Robini ja Karupoeg Puhhi punased õhupallid on moodustanud omaette saare isetekkelises ookeanis. Viimased loomad õgivad kõrbes tuliliiliaid ning alles jääb üksainus supermerisiga, kes kuumasid suveöid trotsida suudab. Loomad on inimestest inimlikumad ning sellepärast ma Koerte saart taga nutangi. Oli kord üks mets, kuid enam pole. Mis sellest enam rääkida?
Veel ainult armulaualised usuvad inimkonda ootavatesse delikatessidesse, sest nemad ei tunnista sotsiaalsete loomade poolt etteotsa valitud kollanokkasid. See saatanakeedus on minu enda taak. Tunnen end esimese klassi reisijana Õuduste Ekspressis.
Elagu skandaalid ja kollased sandaalid, kuid kollane on keelatud siin külma sõja tsoonis. Tahan näha värvilisi unenägusid rohelistest kassidest, mis ei paneks mind ennast selles vaikuses väärtusetuna tundma. Padjaraamat ei näita enam ühtki värvilist unenägu, sest minu peas elavad filmitöötajad streigivad juba pikemat aega. Tahan sellelt armastuseta maalt kollase allveelaevaga minema sõita. Teispool lootust on soe nagu Portugalis või Brasiilias. Sellest saab minu väike Florida projekt.
Ma põgenen majast, mille Jack ehitas. Ootus on minust võitu saanud, sest viimane vürst on kukutatud. Minu lahutamatud lahutatud vanemad vahivad lühifilmi tapmisest. Karjun üle selle, kui paps mind kinni hoida proovib: “Ära puutu mind. Sind polnud kunagi siin. Kärva maha, Paps!”. Ta on mees, kes tappis don Quijote. Isast vasakule jääv kronofoobia all kannatav Emme vaatab järele, kuidas tema kapist välja pääsenud inetu pardipoeg oma tiibasid sirutab. Ka tema seltsimees laps on nüüd üks jooksikutest. Raisatud munad on kui nuga südamesse. Erkoranžid mandariinid veerevad neitsiallikasse ja muudavad selle kollaseks. Emme sosistab närviliselt papsile: “Ära muretse, ta ei jõua jalgsi kaugele.”
Nad arvavad, et see on kõigest ebamugav tagajärg. Neid valdab armastus viimasest silmapilgust, sest minu põgenemisega saab lõpu hukule määratud lahing hooldusõiguse üle. Kägistaja vs kägistaja. Nüüd nad enam ei kakle, sest peale üksteise neil kedagi pole. Selle tõttu on see minu õnnelik lõpp, mida teie aga murtud lilledega tundmatu sõduri haual endale talutavamaks muuta üritate. Te vaikite selle maha ning minust saab tüdruk, keda kunagi ei olnud. Kiskudes maa seest välja oma vibalikud juured lehvitan kližeelikule sildile “This is home”. Ta ei võta seda solvanguna, sest ma olen kõigest üks kustutatud inimene. Selle asemel ta isegi hüüab mulle: “Õnn kaasa!”
See on kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus. Algamas on kepphobuste revolutsioon, mis ei olegi teab mis suur väljakutse.  Ole valvel! Heidan viimase pilgu mässavale kirurgile, sest see on lõputu poeesia. Haletsust enam pole. Tunnen end Nipernaadina, kes läbi sombuse novembri mao embusest pääseb. Jooksen ja jooksen. Minu higist peegeldav ihu allub käsi südamel rändlindudega sõlmitud paktile. Möödun kolmest reklaamtahvlist linna servas sama kiiresti kui elu, mis köielkõndijal pilvelõhkujate vahel kõikudes silme eest läbi jookseb. Tuvi istub oksal ja mõtiskleb eksistentsi üle, seega lasen tal seda edaspidi minu eest teha. Mina loobun. Stalini surm. See on suvine pääsemine.
Tagaotsijad mind ei huvita. Seitsmes pitser langeks oma täiuslikus suuruses 14 nende sinelile. Ei, kõik on tšill! Mind ootab unelmate impeerium, kus puuduvad timukad. Viimased veebruari teed meenutavad seda lõpmatut talvelugu. Kohe on algamas Rootsi armastuslugu. Mõelda vaid, minust oleks peaaegu saanud klaveriõpetaja, kes rahanappuse tõttu elu lõpuni pidudel kaevuritele kiidulaule laulnud oleks, kuid nüüd saab minust noviits iseendale rajatud kloostris.
Õnnistatud maa juba paistab. Vee puudutus mõjub mõnusalt närvekõditavalt nagu peeglist vaatamine juuksurist tulles. Kõrvades kumiseb puu laul, mida ma veenides hüpleva värske vere tõttu vaevu kuulen. Nüüd on ainult uju või upu. Võta või jäta. Tagasiteed ei ole. Kas mina olen Gagarin? Maa vaevu paistab. Mina ja mu mõtted kõnnime nagu üksildased öös. Eirates gravitatsiooni liuglen pikajalgse ämblikuna mööda jääd vabadusse. Kui ma ei jaksa, siis tean, et kurvi taga kuulutab vääramatu jõud mulle eesootavat armastust. Väljas on suve lõhn. Minu keha läbib leopardimustriline ekstaas.
Ühtäkki tundun endale fantastilise naisena, olen iseenda fänn. Ohtlik sõit igavesse suvesse on iga hetkega kaugem mälestus. Huntide vabadus on suurem ihust ja hingest, see on enam kui elu. Mulle antakse see andeks, sest olen kõigest väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke. Terve maailm on alati teadnud, et ma põlen suure ja ereda leegiga. Koidiku lubadus on teoks saanud. Ning siis tuled sina...

 

Rohkem infot Sõpruse kirjanduskonkursi kohta