“Oled sa kunagi Poughkeepsies käinud? Ah? Oled sa kunagi Poughkeepsies käinud?”

William Friedkini “Prantsuse sidemees” on film, mida võib ikka leida nimekirjadest kuhu on
kokku kogutud parimad tagaajamisstseenid filmiajaloost. Aga lisaks meeldejäävatele
tagaajamistele on tegemist ka lihtsalt väga hea filmiga. Olgu selle tõestuseks noore Gene
Hackmani suurepärane rollisooritus politseiuurija Jimmy Doyle’ina, mille eest ta ka parima
meespeaosa Oscari võitis. Kokku sai “Prantsuse sidemees” lausa viis kuldmehikest (lisaks
veel parim film, parim režissöör, parim kohandatud stsenaarium ja parim montaaž).

Lugu keerleb 32 miljonit dollarit väärt kõrgeklassilise heroiinisaadetise ümber, mis on
smugeldatud Marseille’st New Yorki. Asjasse on segatu prantslased, ameerika rahajõmm
ja loomulikult mafia. Hackmani kehastatud Doyle on karmi käega politseinik, kellel pole
kõige parem maine, kuna ta tegeleb peamiselt tänavanarkarite jõhkra tuuseldamisega. Tal
on vaja midagi ette võtta, et oma karjäär rentslist päästa. Ta koperdab juhuslikult
heroiinidiili otsa ja asub süüdlasi raevukalt ja isegi amoraalselt jälitama. Kas tema
eesmärgiks on õiglus või püüab ta lihtsalt oma töökohta päästa? Mingis mõttes on terve
film algusest lõpuni üks tagaajamine. Kogu aeg keegi jälgib ja jälitab kedagi ning kõik
tegelased peavad pidevalt tahavaate peeglisse vaatama. Üks parimaid politseifilme läbi
aegade.