Euroopas on suure riskigrupiga uimastisüstijaid sama palju kui Eestis elanikke. Igaühel neist on oma lugu ja Magnus Meyer Arneseni film jutustab meile ühe nendest.

Joachim on sõltlane. Ta on allutatud käitumiskontrollile, tal on töökoht ja oma korter. Joachimi isa ja vend on talle vajadusel alati toeks, kuid see ei muuda mehe tarvidust narkootikumide järele. Ühel päeval helistab talle kunagine tüdruksõber, kes on jäänud vahele kriminaalse narkokogusega. Ta palub, et mees võtaks enda hoole alla nende ühise poja, keda Joachim pole kunagi näinud. Üksildast elu elanud ja oma deemonitega võitlust pidavast noorest mehest saab üleöö Lukase isa,  koos kõigi sellega kaasnevate kohustuste ja vastutusega.

Tegu on väga ausa filmiga, sest teema pole režissöörile kogemuslikult võõras. Arnesen püsib rangelt realistliku draama reeglites ja see on selle filmi tugevus – mistahes eksperimentaalsed võtted vähendanuks oluliselt filmi mõju vaatajale. Trikitamiste asemel on autorid kasutanud filmi sõnumi paremaks väljendamiseks teadlikke stiilivõtteid, olgu selleks sinakas koloriit visuaalis, vaikivad pausid vms.

Magnus Meyer Arnesen on loonud emotsionaalselt sirgjoonelise filmi – ja see on hea. Ostes kinopileti, ostame reeglina emotsioone. Antud juhul aga autor nagu küsiks meilt, kas sama emotsioon saadab meid ka väljaspool kinosaali?

Mihkel Möölman