Sergei Loznitsa on tuntud dokumentalist, kelle lavastatud mängufilmidele on omane maksimaalselt tõetruu lähenemine. Filmis on kolmteist süžeeliselt küll kaudselt omavahel seotud episoodi, kuid ometi on nendel ühine nimetaja.
Novorossija on groteskne ja absurdne moodustis ning seal elavad tavalised inimesed tõejärgse ajastu absurdses argipäevas. Sõjaseisukord, juhuslikud pommid, korruptsioon, ajupesu, „puhkusel” viibivad sõbraliku naaberriigi sõja-väelased, võltspatriotism ja 70 aastat tagasi pooleli jäänud ideevõitlus „fašismiga”.
Autor „tõlkis” selle elu Novorossijas kunstikeelde ja sai tulemuseks tragikomöödia. Dokumenta¬listi taustaga Loznitsa on oma filmis küll konkreetne, kuid samas üldistav. Ta toob välja ilmingud, mis oleks võinud ja võivad juhtuda samamoodi ükskõik millises postsovjetlikus ruumis. Tinglikult võiks filmi kaasautoriteks nimetada seitset inimest, kes on jäädvustanud sealset elu oma mobiil¬telefonidele ja jaganud neid klippe Youtube’is, lisaks on ka mitmed pealtnägijate jutustused. Filmi stsenaarium on ammutanud ainest just neist tõsielulistest materjalidest. Millegipärast pole Venemaal sellele filmile linastus-luba antud…
Loznitsa esimene mängufilm „Minu õnn” pälvis 2010. aastal PÖFFi grand prix’. „Donbass” sai selle aasta Cannes’i võistlusprogrammi Un certain regard au¬hinna parima režii eest.

Mihkel Möölman