Päikese all

Ajal, mil maailm on interneti ja muu meedia vahendusel muutumas järjest enam globaalseks külaks, katab Põhja-Koread endiselt müstikaloor. Ka globaalse küla elanikud ise ei oska täpselt kokku leppida, kas Põhja-Korea on paadikuur, relvaladu või hoopis karmi režiimiga töölaager. Küll aga teame, et korealastele endile on see unelmate riik, ideoloogiline paradiis maa peal. Tahtlikult või vastu tahtmist.
Vitali Manski läks otsima paralleele Nõukogude Liiduga, aga kohtas enda sõnul midagi palju hullemat – ta kirjeldab seda kui düstoopilist hermeetilist mulli, mille sees pole enam alles ka kõige pisemat opositsioonilist mõtet, ega mingit kultuuri väljaspool propagandat.
Film pakub ainulaadse pildi suletud ühiskonnast, jälgides ühe Pyongyangi koolitüdruku pürgimist kohaliku noorteorganisatsiooni ridadesse. Linateos hakkab aga tõeliselt elama siis, kui misanstseen sõidab n-ö keskplaanist üldplaani. Siis näeme elu, mis toimub kaadriservadest kaugemal, “maaliraami all”, ning hetki enne ja pärast stseeni lõppu, kui kohustusliku eskordina filmitiimile kaasa pandud parteigenossed lavastavad hoolikalt läbi iga sekundi näidatavast Põhja-Korea reaalsusest. Režissöör üritas esialgu nendega võidelda, aga suurt lavastajat tunnedki tema kohanemisvõimest. Manski lülitas parteilased kaadritaguste tegelastena filmi ja lisas intrigeeriva metatasandi. Nii saame jälgida ühtaegu kaht versiooni ekraanil toimuvatest sündmustest.

Jihlava (parim Kesk- ja Ida-Euroopa dokumentaalfilm), PÖFF (parim režissöör, žürii eripreemia)

Tristan Priimägi