KARTELLIDE MAA

Meedia ja igasugusel eesmärgil rahvale edastatud propaganda eelistab mustvalget probleemikäsitlust: siin on head ja seal pahad, avalik arvamus peab asuma heade poolele, et pahadele saaks tuule alla teha. Sama kehtib ka Mehhiko narkokartellide puhul, “Kartellide maa” näitab aga, et piireületava narkokaubanduse puhul on halle varjundeid nii palju, et üheste otsuste või valikute tegemine näib peaaegu võimatu. Loo keskmes on nii USA kui Mehhiko poolel loodud grupeeringud, kes on ametlike instantside tegemata töö justkui enda peale võtnud ja hakanud olude sunnil ise õigust mõistma. Kui kaugele aga saab sellise asjaga minna? Eriti, kui on üsna selgelt teada, et ei ole inimest, keda ei hakkaks mingist hetkest korrumpeerima võim. Punktist A algav sirgjooneline lugu hargneb tosinaks haruks nagu Borgese luupainaja. Heineman ei ole siin läinud dokumentalistikas üsna levinud lihtsustamise teed, vaid on kõik otsad jätnud avatuks, ja hinnangu andmine kellelegi selles konfliktis on enam kui keeruline.

Sundance (parim režissöör ja operaator), Moskva (parim dokumentaalfilm)

Tristan Priimägi