Ka kääbused on alustanud väiksena

Päike kõrvetab tolmust õue ja suures plaanis nokib kukk surnud kana. Nende kaadritega alustab Werner Herzog oma teist pikka mängufilmi pärast suure menu saavutanud ja hinnatud debüütfilmi „Fatamorgaanat“. „Ka kääbused on alustanud väiksena“ on anarhistlik ja irooniline lugu kääbuste bandest, kes on hooldekodus võimu haaranud. Nii filmi teema, Herzogi kunstiline jultumus kui ka kääbustest koosnev amatöörnäitlejate jõuk tekitas raevu ning film keelati Saksamaal selle kõlvatu sisu tõttu.

Kääbused on filmis võluvad isiksused, kuid samal ajal kohutavad rõvetsejad. Ohjeldamatult lõkerdades lammutavad nad maatasa kõik, mis ette jääb. Oma jõhkras grotesksuses meenutavad nad Alejandro Jodorowsky filmide tegelasi: üks kääbustest kogub putukaid ja riietab neid pulmarõivastesse, teised jahivad kanu ja sigu ning süütavad toataimi bensiiniga. Õuel tiirutab sümboolset lõputut ringi lömmi taotud veoauto. Filmi sürrealismi rõhutab veelgi filmi mustvalge pilt ja Lanzarote saare karm maastik.

Kääbuste mässul ei ole mingit põhjendust, nad on vaid tüdinud alati kõige väiksemad olemast. Herzog tahtiski oma filmiga näidata maailma suurust ja inimeste väiksust garanteeritult omapärasest vaatepunktist. Võtete ajal hakkas kääbuste takistamatu tembutamine juba kontrolli alt väljuma ja Herzogil tekkis hirm: “Vahel pole filmitegemise juures mingit halastust.”