HÄID JÕULE, HÄRRA LAWRENCE

"See film toetub väga selgelt jaapani maailmakäsitlusele. Oshima on siin filmis saavutanud väga huvitava tasakaalu jaapanlaste stiliseeritud näitlemise ja läänlaste justkui neorealistliku näitlemisviisi vahel. Neid teineteise vastu välja mängides tekib selline peaaegu et unenäoline efekt."
- David Bowie

Jaava saar, 1942. Jaapani sõjavangide laagrisse, mida juhatab printsipiaalne kapten Yonoi (Ryûichi Sakamoto), saabub uus vang, major Jack Celliers (David Bowie). Celliersi olekus ja tegudes on alati väljakutse Yonoi autoriteedile, aga Yonoi tunneb Celliersi vastu ka suurenevat poolehoidu. Järjest komplitseeritumates suhetes sõjavangide ja personali vahel üritab vahelduva eduga kultuurisilda luua jaapani keelt kõnelev kolonel Lawrence (Tom Con). Kuskil seal vahel ajab oma asja ka eksistentsialistliku olekuga seersant Hara, kelle kehastaja Takeshi Kitano hakkas hiljem lavastajana kujutama reeglina oma filmides samasuguseid pealt vagaseid, aga hingelt sügavaid tegelasi, keda ei ole võimalik lihtsalt lahterdada.

Nagisa Oshima esimest inglisekeelset debüüti paari lausega kirjeldada on tõeline piin, sest ükski tegelane siin ei allu lihtsale definitsioonile. “Häid jõule, härra Lawrence” on justkui õpikuäide ambivalentsetest karateritest, mille kujutamisel on tihti mindud kõige keerulisemat võimalikku teed: jätta hinnangute andmine puhtalt vaataja hooleks. Yonoid mängiv Sakamoto on loonud siia meeldejääva heliriba, mille eest sai ta ka Briti filmiakadeemia parima filmimuusika auhinna. “Häid jõule, härra Lawrence” on tõeline meistriteos kultuuridevahelistest erinevustest, aust ja õiglusest, ning veel sellest kirjeldamatust asjast, mis on vürtsiks kõigi maailma parimate filmide retseptis.