Faust

Sokurovi "Faust" pole mitte Goethe tragöödia ekraniseering tavapärases mõttes, vaid selle ridade vahelt loetu. Mis värvi on maailm, milles sünnivad kolossaalsed ideed? Mismoodi see lõhnab? Fausti maailm on umbne: maailma raputavad plaanid sünnivad ahtas ruumis, kus ta ringi sebib. Faust on mõtleja, ideede suuvooder, sõnade edastaja, plaanide sepitseja. Anonüümne inimene, keda juhivad lihtsad instinktid: nälg, ahnus, lõbujanu. Õnnetu ja tagakiusatav olend, kes esitab väljakutse Goethe "Faustile". Milleks jääda pidama hetkesse, kui ometi võiks liikuda edasi? Üha kaugemale ja kaugemale, end üha takka kihutades – märkamata, et aeg seisab paigal. Ja sinugi elu saab otsa.

"Faust" on viimane osa Sokurovi võimu olemusele pühendatud filmitetraloogiast. Kolme esimese filmi peategelased on ajaloolised figuurid: Adolf Hitler ("Moolok", 1999), Vladimir Lenin ("Sõnn", 2000) ja keiser Hirohito ("Päike", 2005). Fausti sümboolne kujund lõpetab selle sarja suurtest mänguritest, kes on oma elu tähtsaimad panused kaotanud. Faust on selles portreede galeriis pealtnäha kohatu tegelane, peaaegu museaalne kirjanduskangelane kesk lihtsat süžeed. Mis on tal ühist nende päriselt elanud inimestega, kes tõusid omal ajal võimu tippu? Armastus sõnade vastu, mida on lihtne uskuda, ja patoloogiline rahulolematus igapäevases elus. Kurjus on üha taastuv ning Goethe sõnastas selle olemuse: "Õnnetud inimesed on ohtlikud."