Emir Kusturica uue aastatuhande filmid on jäänud võrreldes tema üheksakümnendate meistriteoste menuga tagasihoidlikuks. Mehe uuematest filmidest eristub aga “Elu on ime”, mis jätkab rahulikumas toonis lavastaja meelisteemade, sõja ja Balkanimaade keerulise ajalooga.

1992. aastal enne Bosnia sõda valmistub väikelinn uue raudtee avamiseks. Ennekõike sümboliseerib see lootust kõigeks uueks, turismiks ja jõukamaks tulevikuks. Peategelane Luka töötab raudteevahina, hoolitseb oma vaimselt ebastabiilse abikaasa eest ning kasvatab poega, kes unistab karjäärist jalgpallurina. Linnakese värvikate tegelaste optimismi lõikab aga taamal kajav sõjakõu.

Kuigi Kusturica puhul on ehk liialdus rääkida vanemast ja rahulikumast perioodist, on siiski tegemist mõneti tema kõige mõtlikuma ja tasakaalu otsivama filmiga. See on sotsiaalne ja poliitiline kommentaar sõja olemusele ja endise Jugoslaavia painetele. Korraga helge ja valus film. Cannes’i filmifestivalil võistles “Elu on ime” Kuldsele Palmioksale, kuid oma rekordilist kolmandat preemiat Kusturical võita ei õnnestunud.

Filmi toob kohale DHL!