«Camille Claudel 1915»

On mitu erinevat võimalust, kuidas ühe inimese elu näidata. Kõige tavalisem viis seisneb selles, et võetakse luubi alla isiku kõige dramaatilisem eluperiood (reeglina noorus), millele siis heal juhul järgneb põgus eel- ja järellugu. Prantsuse skulptori, Auguste Rodini õpilase ja armukese Camille Claudeli elust on väga lihtne taolist filmi vändata. Materjali jagub kuhjaga – siin on geniaalseid loojanatuure, kirge ja kriise, armastust ja hullust. Taustaks oh-kui-maaliline fin de siecle’i aegne Pariis.
Bruno Dumont on läinud sootuks teist teed. Tema „Camille Claudel 1915“ on pigem protree, mitte biograafia. Film keskendub kolmele päevale ca 50-aastase hullumajja luku taha pandud Claudeli elus. Dramaatiliste sündmuste asemel näitab Dumont inimese traagikat, kes on ära lõigatud maailmast ja iseenda loomingust. Jälitusmaania all kannatav Claudel on tunduvalt adekvaatsem kui kes tahes teine teda ümbritsevatest lalisevatest hullumaja asukatest. See tähendab, et ta on suletud uste taga lõpmata üksildane ja tema ainsaks lootuseks jääb, et perekond ta ükskord ometi sealt ära viiks.
Kirjeldatu võib kõlada raskepäraselt, ent nii veider, kui see ka poleks, ei mõju Dumonti film sugugi liiga masendavalt. See film pole mitte karm, vaid pigem karge. On arvatud, et režissööri seni kliiniliselt halastamatut käekirja pehmendab antud filmi puhul peaosatäitja Juliette Binoche oma inimliku soojusega. Vähestest tükati jagatud kildudest paneb vaataja aimamisi kokku Claudeli loo tausta. Kuid loost olulisem on luku taha pistetud looja tundevarjundid – üksildus, ootus, lootus ja lootusetus. Sündmustevaese filmi pinget kannab näitlejanna pisima pinnavirvenduseni väljendusrikas nägu, millest peegeldub tegelase viimse vindini ergas tundemaailm.
Camille Claudeli roll Bruno Dumonti filmis on järjekordne tõestus sellest, et Juliette Binoche on näitlejana aukartustäratavalt intensiivne ja ilus.


Leenu Nigu