Sageli kinokunsti kaitsepühakuks nimetatud prantsuse legendaarset režissööri Robert Bressoni peetakse kõige kompromissitumaks ja idiosünkraatsemaks lavastajaks filmiajaloos. Bresson tegi alati täpselt seda, mida ta tahtis, mõtlemata hetkekski turunduslikele aspektidele või sellele, milline oli inimeste ettekujutus filmikunstist. Bressoni loomingu märksõnad on spirituaalsus, askeetlikkus ja visuaalne esteetika.

Bressoni “Mouchette” on ilmselt kõige õudusttekitavam portree inimese meeleheitest, mis eales ekraanile jõudnud. Inimeseks olemise kogu valu ja raskus on asetatud teismelise Mouchette’i habrastele õlgadele, kes peab tulema toime oma sureva ema, vägivaldse isa ja beebist väikevennaga. Igapäevarutiinist ja loodusest lohutust otsiv tüdruk on kindlasti üks filmiajaloo traagilisemaid tegelasi.

Tohutult empaatilise draamaga tahtis Bresson osutada meid ümbritsevale julmusele ja viletsusele. Bressoni jaoks oli Mouchette igal pool – tapmises, sõdades, piinamises, koonduslaagrites ja igas ebainimlikus teos, mis ligimest vaimselt või füüsiliselt riivab. 

“Mouchette” põhineb Georges Bernanos’i samanimelisel romaanil.