”Peegel” on Andrei Tarkovski neljas film ja tema loomingu kõige mosaiiksem teos.  Ajatu filmi tuumaks on unenägudesse süüvimine, vaatenurga vaheldumine, milles aja ja koha maailmades liikumine saab teoks ilma tõketeta.

Tarkovski ise ütleb, et otsustas ”Peeglis” kõnelda esimest korda filmivahenditega oma kõige tähtsamatest asjadest, oma mälestuste kõige salatumast ainesest otse ja vahetult, ilma mingite abivahenditeta ja ilma puiklemata, ainsaks eesmärgiks ”luua oma maailm ja pildid, millest võime uskuda, et neil ei ole muud tähendust kui see, mis nad on”. ”Peeglis” ei tahtnud ma rääkida iseendast, vaid oma lähedastega seotud tundmustest, iseenda ja nende suhetest, maksmata võla tundest. Sündmused, mida mu filmitegelane raske kriisi võimuses meenutab, põhjustavad talle kannatusi iga hetk, äratavad temas igatsuse ja rahutuse tundeid.”

Kolleeg Ingmar Bergman on öelnud:  ”Tarkovski on minu meelest suurim. Ta lõi uue, ehtsalt filmiliku keele. See jäädvustab elu peegelduse, elu une.”