Külluslik ja imelik segu noortefilmist ja rahutust tänapäeva pastoraalist, kajastades osaliselt režissööri enda perekonna tausta, „Imed” tabab midagi sügavat täiskasvanuks saamise kohta. See universaalne film, mille pidepunkt on suurepärased näitlejad – eriti kaasahaaravalt loomuliku rollisoorituse teeb Rumeenia-Itaalia näitlejanna Alexandra Lungu keskses rollis – tõestab Rohrwacheri kohta Itaalia praeguse aja kõige huvitavamate filmirežissööride seas.

12aastane Gelsomina on endiste tudengitest revolutsionääride vanim tütar – ta isa on sakslane, ema itaallanna. Ta vanemad kolisid maale Toscanasse, et pidada mesilasi ja ehitada oma erautoopiat. Aga seda ohustavad jahimehed, mitteorgaanilised naabrid, kelle umbrohutõrje tapab mesilasi, ohutust nõudvad bürokraadid, ning eelkõige, lõputu raske maatöö.

Perekond satub pärast kohaliku televisiooni hullumeelselt kitši „parima farmitoodangu” talendisaadet „Il Paese delle Meraviglie" tutvustava klipi filmimisele. Bellucci mängib Milly Catenat, saatejuhti, kes tundub kui haldjast ristiema – naist, kes vaikib, sest on pealiskaudne, aga kes tundub peretütardele võrratu.

Rohrwacher kuulab oma tegelasi, laseb neil juhtida lugu ootamatus suunas, samal ajal tekitades emotsioone, kasutades korduvaid sümboleid ja motiive. Üks neist on mee aeglane tilkumine vaadist ämbrisse, mis tuleb välja vahetada, enne kui see täis saab – maa-elu rituaal, magususe lubadus, aga ka vanemate türannia sümbol.

Helene Louvart’i peaaegu käega kombatav kinematograafia ühendab maaelu poeesiat ja karmust, ning harva on puberteedi-eelne aeg niivõrd instinktiivselt filmile tallutatud.

Lee Marshall, Screen International