Werner Herzogi „Minu armsaim vaenlane Klaus Kinski” on kultuslik dokumentaalfilm maailma hullumeelseimast näitlejast ja maailma julgeimast režissöörist.

Werner Herzog ja Klaus Kinski on vaieldamatult filmimaailma üks tuntuimaid paarisrakendeid. Nende tormiline koostöö pidas vastu viis pikka mängufilmi ning kinkis filmikunstile hulljulgeid ja läbiraputavaid teoseid. Klaus Kinski oli egomaniakaalne näitleja, kes ei hoidnud tagasi raevukaid tundeid ega äärmuslikku kunstilist väljendust. Samal ajal oli ta kogu oma hirmuäratavuses ülimalt karismaatiline ja otsekohene. Ekraanil ja just Werner Herzogi filmides puhkes see hullumeelne geniaalsus kõige kaunimalt õide. Herzogil õnnestus Kinski sellisel viisil kuristiku servale ajada, et sellest sündis elust suurem näitlejatöö. Samal ajal elati võtteplatsil, kui kaks nii tugevat isiksust vastamisi olid, pidevalt sõna otseses mõttes noateral.  Mõlemad plaanisid salamisi teise tapmist ning vahel tegid hullu kombel raevutseva näitleja mõrvamiseks ettepaneku ka teised võttegrupi liikmed.

Klaus Kinski põletas end raevuka elustiiliga kuni lõpuni ning Werner Herzog jäi 1991. aastal surnud näitlejat kõigist vaevust hoolimata taga igatsema. Oma dokumentaalfilmis heidab Herzog valgust sellele viha- ja armastusesegusele suhtele Kinskiga ja toob esile ka selle hirmuäratava näitleja üllatavaid külgi. Kinskiga koos töötanud näitlejad Claudia Cardinale ja Eva Mattes mäletavad teda ka partnerina, kes kaasnäitlejat hästi toetas.

Kinskit ja Herzogit ühendab ääretu armastus kunsti vastu ja suur julgus võtta vastu äärmuslikke väljakutseid. „Üheskoos olime nagu kaks kriitilist massi, mis moodustasid kokku puutudes plahvatusliku segu,“ kommenteeris Herzog nende omavahelisi suhteid. Sarjas „Werner Herzog: varajaste mängufilmide retrospektiiv“ näeme nelja meeldejäävat filmi sellest kirglikust vahekorrast, mis on oluliselt rikastanud filmikunsti ajalugu.