“Kino ei ole unistus või fantaasia. Kino on elu. Ma ei näe vahet filmil ja elul. Need on üks ja seesama.”  J.-L. Godard

Liialdamata võib öelda, et kino elav lüürik, prantsuse “uue laine” pioneer - Jean-Luc Godard kinkis maailmale kaasaegse filmikunsti.

1960-ndatel filmikriitikuna leiba teeninud Godardi tiivustas filme tegema soov näidata režissööridele, kuidas tema arvates võiks kino tegelikult välja näha. Vilistades lendleva kergusega kõikidele varem kokkulepitud reeglitele narratiivi, montaaži ja heli kasutamise osas, vabastas see geniaalne kunstnik filmi konventsionaalsetest ahelatest juba oma vapustava debüütteosega  “Viimsel hingetõmbel” (À bout de soufflé, 1960). Sellest hetkest peale on Godard loonud filme, kus kinematograafiline vorm kohtub sotsiaalse reaalsusega ja kõrgkultuur põimub osavalt popkunstiga. Nende filmide visuaalne, esteetiline, filosoofiline ja poliitiline radikaalsus on teinud Godardist ühe olulisima autori filmimaailmas.

Retrospektiivi raames heiastuvad ekraanile Godardi 1960-ndatel aastatel valminud ning filmikunsti kujunemise osas revolutsioonilise tähtsuse omandanud teosed. 

“Igal lool peaks olema algus, keskpaik ja lõpp… aga mitte ilmtingimata just sellises järjekorras”. J.-L. Godard