Saksa väikelinna väljakult leitakse räbalates noormees. Tal on peos kiri, milles palutakse nooruki eest hoolitseda. Poiss ei räägi sõnagi ja oskab vaevu püsti seista. Linlased võtavad ta oma hoole alla ning kui noormees lõpuks õpib rääkima, jutustab ta, et on kogu elu olnud keldrisse suletud. Kaspar Hauseri lugu on huvitanud inimesi juba ligi kakssada aastat. Milline koletis peidab last maailma eest ja kas on võimalik kasvada inimeseks ilma inimlike kontaktideta?

Werner Herzogi filmi aluseks on 1828. aastast pärit originaaldokumendid ja kirjad. See on poeetiline ja kurvameelne lugu inimliku julmuse tagajärgedest. Kurjus peidab end nii pimedas keldris kui ka ahnete inimeste hulgas, kes kasutavad Hauserit ära – kord tsirkuselooma, kord kõrgema seltskonna kurioosumina. Kaspar Hauser ei tunne teiste inimeste seltskonnast rõõmu, sest usaldus on talle on võõras. Ta loob endale oma filosoofilise mõtteviisi ja üritab sellega maailma määratleda, kuid harukordse mineviku tõttu mõistetakse teda üha valesti. Tema lõpp on traagiline nagu teisitimõtlejatel ikka. „Inimesed on mulle hundid,“ nendib Kaspar Hauser filmis.